Magyar Kétfarkú Kutya Párt
Ungari Kahesabalise Koera Partei
Transversaalne
Satiir
Greens
Fraktsioon Euroopa Parlamendis
0,9
Praegune valimistrend
+0,1 alates viimastest valimistest
+0,1
3 kuu trend
+0,1 viimase 3 kuu jooksul
Konservatiivne
Sotsiaalne
Turg
Progressiivne
EL-vastane
EL-meelne
Magyar Kétfarkú Kutya Párt (MKKP) on Ungari satiiripartei, mis kasutab absurdset huumorit poliitilise instrumendina. Paroodia kaudu paljastavad nad poliitilise süsteemi puudused ning ametivõimud liigitavad neid sageli protestinähtuseks, mis kanaliseerib kodanikuaktiivsust loominguliselt.
Väärtused ja maailmavaade
Väärtused ja maailmavaade
MKKP alustala on radikaalne iroonia korrumpeerunud ja tardunuks peetava võimuaparaadi suhtes. Nende maailmavaadet iseloomustab sügav skepsis poliitilise retoorika vastu. Klassikaliste ideoloogiate teenimise asemel panustab partei "aktiivse passiivsuse" kontseptsioonile: nad peegeldavad riikliku tegevuse absurdsust veel absurdsemate lubadustega (näiteks tasuta õlu kõigile või igavene elu). Selle taga on sügavalt humanistlik ja liberaalne inimkäsitlus, mis kutsub teadlikku kodanikku üles mitte laskma end propagandast pimestada.
Poliitilised prioriteedid
Poliitilised prioriteedid
MKKP tegevuskava on suunatud eelkõige linna intellektuaalidele, pettunud valijatele ja noorele põlvkonnale. Ehkki nende nõudmised kõlavad tihti sürreaalselt, tegeleb partei sügavuti praktilise rohujuuretasandi tööga. Nad parandavad katkiseid bussipeatusi või värvivad löökauke, et juhtida tähelepanu riigi suutmatusele. Nõnda nihutavad nad fookuse abstraktsetelt ideoloogiatelt nähtavale, kohalikule probleemilahendusele. Nad teevad poliitikat neile, kes on traditsioonilisest vasak-parem skaalast eemaldunud ja otsivad huumori kaudu viisi poliitilist reaalsust taluda ja samal ajal kritiseerida.
Roll poliitilises süsteemis
Roll poliitilises süsteemis
Strateegiliselt toimib MKKP Ungari süsteemis "õukonnanarrina", kes julgeb välja öelda tõdesid, mida teised parteid väldivad. Nad kasutavad järjekindlalt ära õigusriigi institutsioone – näiteks valimisõigust ja riiklikku parteide rahastamist – et neid läbi subversiivsete aktsioonide paljastada. Nende suhe institutsioonidega on paradoksaalne: nad järgivad pedantselt formaalseid reegleid, et tuua esile nende sisuline tühjus. Üha polariseeruvas keskkonnas toimib see ühiskondliku frustratsiooni ventiilina ja korrektuurina, mis parodeerib võrdselt nii autoritaarse kui ka opositsioonilise leeri absurdsusi.